Milleks kogu see mõttetus?

Eelmine postitust läks parooli alla, sest ma lihtsalt ei viitsinud enam õigustada, et miks ma olen nii “sitt” teenindaja. Palju hakkas peale mu postitust tulema tõesti kirju teemal, et “kedagi ei huvita, kas sa tahad surra samal ajal kui sa tööl, faking NAERATA, sest muud sa ei tohigi teha selle 14h jooksul!! Mind ei huvita, kas sa saad üldse olla oma lapsega ja toidu lauale”. Muidugi hakkasid tulema ka komeentaarid teemade kohta, kus reaalselt ongi õigus kirjutada vaid neil, kes on ise olukorras olnud, mitte lihtsalt plärtsujatel, kelle jaoks kõik on nii kerge. Jah, ma pole eriti kunagi midagi hinge võtnud, aga tõsiselt ajab närvi, kui inimene ei saa mõttest aru. Põhjusest.

Okei, ma olen sitt, ma tean. Korra ma selle põhjusega juba hakkasin lahkuma, sest mind häirivad meeletult igasugused (pisi)asjad inimeste ja nendega suhtlemise juures, aga mul ei ole teist võimalust olla oma lapsega nii palju ja samas teenida piisavalt mõistlikult. Kedagi muidugi ei huvita see, et kuidas ma end selle kõige keskel tunnen. Samas ma vist päris katastroof ka ei ole, sest kuigi ma tahaks poole ajast ulguda ja inimeste peale karjuda, siis olen ma ikkagi püsinud viisakas, va need juhtumid, kui lõpuks teine osa pool on viinud mind niiiiiii endast välja. Näiteks need 100000x päevas tulevad naljad- ma naeran iga nalja üle, mis siis, et ma jõuan sekund ette mõelda, et “palun ära ütle midagi”.

Mis tegelikult viib jälle sinnani, et masendav kui palju on neid “ma olen kuningas” suhtumisega inimesi. Kui palju ma nägin selliseid välja elajaid ja “eksperte”. Inimesed istuvad kontorites pepud laiaks või vehivad liini peal või on muidu üle pea, siis tullaks ütlema, et kuidas nemad teavad, mis on kindlasti õige. Väga üllatav on tegelikult, et kliendid võivad materdada igat pisikest asja müüja ja poe juures, aga samas vastupidi on nagu lubamatu, sest et eee.. me pole kõik inimesed? Et teisel pool istuv tädike ei näe, et sa oled suht mölakas, kuna ta on robot?

Ma olen ise hakanud vaaaaikselt igalt poolt eralduma, et hoiduda mingitest tülidest või ärritavadest lugemiselamustest. Mul on viimased pool aastat olnud väga raske, väga väga. Ainus põhjus, miks täna veel ärkan, on minu laps, sest igal lapsel peab olema ema ja vabatahtlikult ma oma last emata ei jäta. Muus osas olen aga vaimsel tasandil põhjas. Ma korra tõesti andsingi lahkumisavalduse sisse, sest tundsin, et mu eraelu hakkab liiga palju mõjutama mu tööd, muidugi ma jätkan endiselt selle ameti peal veel, sest mul lihtsalt ei muud valikud ja võimalust, uskuge mind ma olen proovinud ja otsinud.

Ma tunnen, et olen elus feilinud. Ma olen tupikus, ma ei oska välja tulla. Tähendab, ei olegi võimalik välja tulla, sest mu elu läinud vastu ideaalidele minust mitte olenevatel põhjustel. Muidugi ma jutt on vaid hala ja õigustus, aga see on kõik, mis mulle jäänud. Ja ära tule ütlema, et saab ka kõike teisiti, ei saa. Sa ei tea, mis valu olen läbi elanud ja mis mu peas toimub. Ma tahan abi, aga ma ei saa ja ma pean seda segadust üksi lahti arutama. Ma isegi ei taha enam kurta kellelegi. Olen jõudnud aru saamisele, et ega kellelegi ei lähegi miski enne korda, kui kirstukaas sulgeb. Alles siis tulevad mõtted, et mis küll läks valesti. Ei, mina end tapma ei hakka.

Teeks lihtsalt nii, et kui kellelgi on veel midagi öelda mu kohta, siis jätab kommentaari ja eks ma siis õigustan ära.

Advertisements

Motivatsioon 

Nii uskumatu tunne on ikka jälle leida motivatsiooni ja energiat. Ma jõudsin siin paar nädalat jälle põhjas tiksuda. Ei tea ise ka miks, paljud asjad tegid mind kurvaks ja nii ma eelistasin elamisele diivanit. Pole mingi ime, et mu number üks motivaator on laps. Tahan just tema jaoks saavutada parimat versiooni endas. Motivaator number kaks on ühe toreda inimese järjekindel mitte uskumine mu võimalikesse saavutustesse. Kolmas motivaator olen ma ise, ilmselgelt ma tahan olla Keegi, taha midagi saavutada, olla enda üle uhke. Mind on ees ootamas eriti põnev, uudne ja pingutuste rohke aasta. Eks aasta pärast saan hinnata, kuidas hakkama sain. 

Ma ise olen kõige rohkem elevil skautluse pärast, nimelt saab minust skaudijuht. Tahtsin tegelikult lastele kuulutused valmis jõuda eile, aga lükkub siis see nali edasi esmaspäeva peale. Ma algul tahtsin seda skautlus hästi suurelt kohe ette võtta, aga kui jõudsin mõtet seedida, siis nö esimeseks “katse” aastaks otsustasin keskenduda siiski ainult Raasiku noortele vanuses 9-12. Muidugi, kel vähegi võimalik, võib ka mujalt liituda. Ma ise hetkel eriti suurele noorte hulgale ei julge panustada, aga kui meil saab üks/kaks salkagi kokku, siis on ka see juba suurepärane alustamiseks ja mine sa tea, äkki laienen tõsiselt edasi Kehrasse ka ja võtan julgemalt ligi erinevas vanuses lapsi. Tahaks sel esimesel aastal elada programmidesse sisse. Annaks jumal, et noori ka huvitab see. Miks? Ma ise olin kunagi nii hundu kui ka skaut. Endal on helged mälestused ja ma tahaks seda kogemust ja elamust lastelegi edasi anda veelgi vingemalt. Eriti see uus skaudiprogramm tundub nii põnev, et ma ei jõua ära oodata, mil saan lastega hakata seda täitma. Lisaks viie aasta pärast juba saab Ragnar ka soovi korral hunduks hakata ning emana olen saanud jälle linnukese kirja. 

Kevadel tahan ma ka teha uuesti matemaatikaeksami ja katsetada TTÜsse. Eriala jätan hetkel enda teada, aga see tundub õige ja loodan, et saan sisse. TLÜs valisin ka uue eriala välja, mille võtan ilmselt nö teiseks valikuks. Mujale ma ilmselt ei proovi. Muisugi tore oleks võtta Tartu valikuks, aga samas ma ei hakkaks never Tartu vahet pendeldama või veel vähem sinna kolima kui väike laps on kõrval. Samas ega Seal miski mulle eriti huvi ei pakkunud ka ja arvestades, et Tartu ise seostub mulle vaid ühe halvima pöördega elus, siis ilmselgelt jääb ära. 

Kaalulangetus. Ma pole siiani suutnud vabaneda ühesti ülekilost, sest pole olnud energiat. Mul oli päris pikalt nii savi, et milline ma olen. Nüüd aga panen endale paika kava, mida püüan hakata järgima esmaspäevast. Ma muidugi olen liiga pussy, et öelda palju ma hetkel kaalun ja palju tahan kaaluda ja millist vormi ma tahan, muidugi ma tean, et mingi aeg otseselt see kaal ise vist pole enam määrav. Teeme nii, et ma elan end sellesse sisse ja vadistan, aga muidu vähemalt tahan hakata lõpuks ometigi tasakesi tegelema oma kehaga ning ehk paranev keha annab ka veeeeelgi rohkem jõudu tegeleda absoluutselt kõigega. Muidugi ei keskenduks ma ainult trennile, vaid suurelt ka toitumisele. Ma ei mõtle HETKEL seda, et hakkan mingeid kaloreid ja süsivesikuid lugema, hetkel soovin ma lihtsalt korrastada oma toitumisharjumusi ja asendada kogu rämpstoit korraliku kodu toiduga. Lisaks laps on ka nii suur, et talle peaks juba hakkama vaikselt pakkuma meie toitu ka peale erinevate püreede ja ma tahan, et laps kindlasti kasvaks üles korraliku koduse toidu peal. 

Üks goals on ka vabaneda nutisõltuvusest ja teha ümber korraldused oma sõprussidemetes. Ma pean välja juurima oma elust selle, mis ajab mind närvi ja seda on oi kui palju. 

Ma leidsin ka ehk parema mooduse raha asjadega majandamiseks. Selle kirjutan lahti siis kui olen suutnud ära katsetada. Hetkel vist on kõik siis. Muidugi mu suurim muutus on ikkagi ka laps, kes terve selle aasta jooksul ju kasvab ja areneb samuti. Näis siis mis aasta pärast saab, kui palju ma olen miski saavutada suutnud. Edu mulle! Vähemalt siiski lõpuks tahan ma olla keegi! Ainus, mille soovin jätta samaks vähemalt ülikooli lõpuni, on töö. Praeguse töökoormuse kõrval saaksin ma teha kõike. Seega leiate siiski mind Raasiku konsumist edasi, otsustasin ikkagi mitte vahetada. 

Tagasiside // #suurimjulgus

Okei, kuidas ma peaks seda postitust kirjutama, et ma ei tunduks liiga labane? Ooo faaak. Ma mõtlesin küll, et suudan kommentaaridest mööda vaadata, aga noup. 

Alustame siis selles kui “võlts” sõprus meil Birgitiga on ja ainult “saate” pärast. Meie tutvumislugu. Suhtlema hakkasime augustis (võtted hakkasid kuskil novembris vist). Whaaaaaaat?? Hakkasime tänu ülikoolile suhtlema. Ma kukkusin esimeses loengus peaaegu kokku ja kirjutasin sellel teemal beebigrupis, Birgit reageeris, et ta vist nägi mind ja sealt siis kuidagi hakkasime suhtlema. Me ikka päris aktiivselt oleme see aasta aega suhelnud. Kui me olime end perepalatisse juba sisse seadnud, siis ta tuli “sünnitaja kleidis” juba Ragnarit vaatama. Fun fact meie laste vanusevahe on 4 päeva. Mis võib olla kõlab nüüd eriti “uskumatuna”, siis see, et me oleme sõbrad ei tähenda, et me oleks keset talve beebidega ringi jooksnud koos. Selle tõttu oli Robinit käes hoides kohe mu emotsioon, et “appi kui väike”. Ragnariga võrreldes siis. See, et ma tean Robini ilunumbreid (mida Birgit mulle ALATI peale igat mõõtmist ette kannab) ei tähenda, et ma seda reaalselt ette kujutaks. Ma nägin Robinit suht tillukesena ja siis uuesti mingi paari kuusena. Sorry not sorry. Väga võltsilt selle eest saime suvel päris mitu korda lastega kokku ja veel võltsimalt käisime suvel lausa kahel peol. Omg eks. Mis KINDLASTI ju tähendas, et meie lapsed vedelesid hoolimatult kuskil. 🙄 Oi tere tore, meie lastel on väga suurepärased isad, kes oskasid KOLM korda selle aasta jooksul ka üksi laste und valvata. Väga kohutav. Ma tegelt ei teagi, miks end õigustan, aga noh.. tigedaks ajab ikka. Ma ei tea, mult vist peab tegelikult üldse vanemlikud õigused ära võtma, et käin tööl, sest laps ju siis isaga üksi kodus. Täielik rongaema. 

Aaa keegi mainis, et ta pole veel nii suuri pubekaid näinudki. Julged sõnad vaid mõne kaadri kohta, mis meist on näidatud selle hooaja jooksul. Üldse kui meie olime kõige suuremad pubekad, siis see kallis inimese saab vist trauma, kui ta peaks näiteks mõne minuti kuskil gümnaasiumis viibima. Ma sain tegelikult selle saatega selgeks, et mulle ei istu kaamera ees olla. Mis jälle kõlab ilmselt jube üllatavalt, siis mul reaalselt oli alati mingi kaamera kramp. Ei, pole nii, et lähed kaamera ette ja lihtsalt oled. Iga kord kui võtted olid, siis mul jäi süda seisma. Ma ei osanud kuskile vaadata ega midagi öelda ja peas oli täielik tühjus. No jaa siis sai igast asju välja aetud suust, jumal oli vist piisavalt armuline, et kõige jubedamad välja ütlemised on saatest välja jäetud. Olgu, ainus millega ma nõustun on see, et ma nägin KOHUTAV välja. Ma pole küll selle teemalist kommentaari näinud, aga eks ma ennetan. Mul oli 0 energiat, et end kodus isegi riidesse saada. Nii kurnatud ja läbi ning kui see kaamera lõpuks jälle nina ees oli, siis ainus mõte oli ka, et “perssse, olen nii. Äkki keegi leiab lohutust, et Eestis on veel tonte, kes ei suuuda midagi teha peale sünnitust”. 

Ja põhiline, mis igalt poolt silma jääb on “kuulsuse” otsimine. See on tegelikult nii loll väljend, et võtab sõnatuks. Ma ei tea, ma sain küll toreda kogemuse sealt. Muidugi ainus negatiivne asi ongi see, et meeletult leidub neid kitsa silmaringiga inimesi, kes reaalselt ei saa aru, mis tegelikult toimub paari minutiliste kaadrite taga. Olgu, ma mõtlen, et proovin mitte labane olla, aga mida tõsist kuradit leiavad endast mingid lihtlabased asukad. Mida sa tuled põrkama? Mul tekkis isegi ühe naise juures mõte, et “mida sa põrkad, kui näed ise välja nagu mees”. Piinlik, aga kui ma selle naise profiilipilti esimest korda nägin, siis mõtlesin, et ta on nalja pärast pannud mingi pildi sõbrast pulmakleidis, kuni ma sain aru, et see on päriselt naine ja see on päriselt ta pulmapilt.. lepime kokku, et ma kasvatan lapse suureks enne kui kodust lahkuda julgen, aga sa ajad habeme maha? 

Mina ei tea, kuradile see internet. Ainult üks suur pettumus. Ma arvaks vist kõigist hästi, kui ma ei peaks nägema nii mõnegi sõnavõtte. Keegi nagu ei aima piire. Jah, äkki mõtlebki see Eesti keskmine neiu telefoni toksides, et ta lihtsalt kirjutab mingi süütu teksti teise inimese kohta adumata, et kuidas see võib teisi riivata reaalselt. Aga samas on sellele kirjutajal lihtsalt sügavalt pohhuj, sest see on ju internet ja sa ei pea solvatud inimesele otsa vaatama. Siit kaudu olen ma ka rõõmus, et praegu on liikvel selline projekt nagu #SuurimJulgus. Ma ise tegelikult tahaks vabaneda sotsiaalmeedia küüsist, ma tean, et kui fucked up see on. Me räägime, kuidas lapsed kiusavad ja alandavad teisi. Küsimus, miks lapsed kiusavad? Ilmselgelt nad õpivad armsate täiskasvanud eeskujude pealt. Ei, lapsed ei hakka õhust kiusama ja solvama. Palun, kallis inimene. Vaata kuidas sa kommenteerid teiste inimeste kohta ja siis mõtle, kas sa tahaksid, et keegi kirjutaks netis sinu lapse kohta samuti, et “ma ei saa vaadata, hakkan oksele”? Või kas sa tahad, et sinu laps oleks see kiusaja? Kui laps näeb, et “eeskujud” lihtsalt suvaliselt laovad letti südametuid solvanguid ja labasusi, siis ilmselgelt nad peavad seda normaalsuseks. Mina ütleks siis omalt poolt, et #suurimjulgus on olla eeskuju, #suurimjulgus on olla viisakas, #suurimjulgus on hoolida. Küberkiusamine pole ainult levinud probleem laste seas, vaid ka täiskasvanute. Ma ei tea, kas inimesi ei huvita, et tegelikult tehakse teisel pool ekraani olevale inimesele tõesti haiget. Kui see sama inimene, kes nutab end ribadeks teisel pool ekraani, teeks seda face to face, siis kas need “armsad ütlemised” tuleks sama kergelt suust välja? Kui keegi kaotab jälle killu enesehinnangust sotsiaalmeedias levitavate sõnade pärast, siis kas see jätab tõesti nii külmaks? Näitame palun lastele, et sotsiaalmeedias on tegelikult ka iga loo taga inimesed. Me ei näe üksteist otse, aga see ei tähenda, et me poleks kõik lihast ja luust inimeses. #suurimjulgus on üksteist hoida. 

Tagasiside vol 2

No ei suuda vait olla ja ütlen kohe algusesse ära, et AITÄH neile, kes viitsivad kuidagi veel seletada teistele, et kolm issit olid tõesti esimest korda isad + kaamera ajab ka närviliseks, kes pole sellise asjaga harjunud. Ilmselgelt nii mõnigi ei kujuta tegelikult ju ette, et mis tunne on toimetada nii, et sul kaamera seljas, kus tekibki moment, et mida peaks nüüd ütlema, tegema olema, kohmetus. Käsi südamel, ma pole pooltki selline inimene nagu seal ekraani peal paistab. Alustaks välimusest.. no ma ei viitsinud kunagi end sättida kui kaamera tuli, sest laps sõi enne kogu energia ära ja lisaks mu enesehinnang oli nii põhjas, et mul oli tõsiselt pohh. Praegu muidugi kahetsen. Peale selle ma olen muidu vabam inimene, kaamera ees oli mul KOGU AEG närv sees. Ma otseselt ei julgenud ei istuda ega astuda. Vähemalt see saade õpetas, et ma sobin ikka pigem kaamera taha mitte ette. Ometigi kogemus ise oli vinge. Võõras on muidugi kõike pealt näha, aga jumal tänatud, et väga palju jubedust on välja jäetud. Aaa kommenteeriks seda katsikute kohta ka, mitte mingit joomist polnud. Üks pudel šampust tehtu lahti ja mõned viisakalt võtsid (mina ja madis mitte). Igaksjuhuks mainin üle, sest keegi vihjas sellele. Üldiselt aga proovin pidada sellest kinni, et kuskil facebookis vms ma selle saate kommentaaridele ei vasta. Suht raske on seda mitte teha, mõnele oleks palju öelda. Ja veel üks aaaa.. ma pole tegelt nii piinlik nagu telekas. Ausalt, ausalt. Ma räägin, see kaamera jooksutas juhtme kokku kogu f aeg. 

Olgu, jätkame teistel teemadel. Ma töötan konsumis veel viis viimast päeva. Viimane päev on 29 sept, siis on vsjo. Koduseks ka ei jää, aga eks ma anna teada, kui ära otsustan, et kuhu lähen järgmisena. Siit on mul palve, et ärge enam nende viie päeva jooksul tulge mulle kassasse jutuga “telestaar”, “kohalik kuulsus” jne. Mul väga imelik olla nii. Mulle mõni ikka tulnud nii.. ja siis ma pidanud veel piinlikumalt vastu naeratama, millele on järgnenud selline awkward silence, sest ma päris ausalt ei tea, mida sellisele asjale vastata. Reeglina olen lihtsalt naljatlenud, et “jah, räme staar. Pead siin nüüd uhkust tundma”. Mhmh, kõik naersid end nüüd surnuks, eks? Ook, võtan tagasi eelmise lõigu sõnad. Ma olen siiski in real life ka piinlik. 

Ministaarist rääkides, siis ta sai 9 kuud täis. Kuna ta sündis 40+0, siis vist võin öelda, et tänaseks ta juba olnud kauem väljas kui sees. Suus on 6 hammast. Teised võiksid ka kähku tulla. Ma nii tahaks juba näputoitu anda, aga peale lämbumist ma pole julenud enam midagi peale püree ja kamapallide anda. Tugede najal seisab ja kõnnib hästi. Ma suht kindel, et paar nädalat veel ja ta hakkab iseseisvalt seisma. Ta ikka vaikselt katsetab, aga näha on, et ta tasapisi valmis. Magama jäämised on ikka vaikselt süles hüpitades, nii ootan aega kui ta hakkaks ise magama jääma. Raske on öelda, et mida ta oskab, sest ta oskab juba peaaegu kõike. Hull mõelda, et ainult poole aasta pärast oskab ta juba veel rohkem ja lõpuks ta üldse mul pubekas. 

“Tapa end ära”

Täna ajab mind kohati kirjutama viha. Alles oli artikkel, et eelmine aasta tegi enesetapu 183(?) inimest. Kõik muidugi kaagutasid kaasa, et peaks ikka märkama ja aitama üksteist. Täna siis oli artikkel narkomaanidest. Mis olid seal kommentaarid? “Tapku ära ennast!!”, “Mina nende abistamise eest maksta ei taha!”, “Kärvaku maha, ise on süüdi!!!”. See rivi jätkus väga pikalt. Mul on tõsiselt kurb olla. Nii me hoolime, nii me väärtustame elu. Minu jaoks on alati olnud iga hing tähtis. Muidugi ma ei kannata nii mõndagi, aga surma ma ei soovi kunagi kellelegi. Huvitav jah, miks küll on enesetappude arv nii kõrge? Nii palju mõistetakse inimesi sekundiga hukka, aga miks keegi ei uuri kunagi TEGELIKKU põhjust? Mis te arvate, et inimese soov oli juba lapsest peale istuda kuskil ja sügeleda järgmise meta laksu järgi? Miks keegi ei uuri ja ei tunne huvi, et miks on narkomaan narkomaan. Miks ta üldse seda tegema hakkas? Aga ei, inimene on omadega põhjas, inimene on põhjas. Ta ei oska leida pääsu ega õnne ja eks narko oli alguses rohkem hea mälu kustutaja ja reaalsustaju kaotaja, mis kasvas edasi sõltuvuseks. Reaalsusest pääsemine on küll tegelikult päris sõltuvust tekitav. Jah, palju õnne neile, kes on rikaste võsukeste lapsed ja üldse suutnud kuidagi eluga toime tulla. Kõik ei ole. Võimalik, et kui ma poleks käinud ise põhjas ja näinud elu sitemat poolt, siis ma ehk ka ei mõistaks. Praegu ma saan siiski mingil määral aru. No ja mõelge, inimene on niigi elus alla andnud ja siis saab lugeda, et ta võiks end ära tappa oma valikute pärast.. sealt lõpuks see 183 kokku tulebki. Muidugi ma ei väida, et kõik enesetapu juhtumis oleksid narko süül. Ma lihtsalt tunnen reeglina enamikele kaasa, kuna mis valu või äng võib kõige taga olla.. milline enese vihkamine. Kujutan ette, et nii mõnigi tahaks olla edukas ettevõtte juht, rikas, uhkete asjadega, armastatud perega, aga pole suutnud mingil põhjusel seda saada, pingutada või on kõik kaotanud. 

Ma täiesti saan aru valust, mis paneb mõistuse sõitma ja ei oska enam eluga targemat teha. Viimane kord kui ma nii 3,5 aastat tagasi meeletut valu tundsin, siis ma eemaldusin kõigest ja kõigist ja ei osanudki midagi muud teha kui lihtsalt olla pikali ja visata elu maha. Kui pidin kooli minema, siis läksin raamatukokku, et noo vanemad kohe midagi ei kahtlustaks. Tagantjärgi pean end idioodiks, aga sel hetkel oli mul liiga valus, et elada inimeste seas. No ja mul oli lihtsalt esimesene südame valus, pubeka romaan. Mida tunnevad veel need, kes on näiteks kaotanud oma lapse? See ainus tingimustega armastus. Mõni lõikabki kohe selle peale veenid läbi, teine joob end surnuks ja kolmas teeb aineid, et unustada. Mina oma vaimsetervisega ei suudaks ilmselt vabalt normaalse näoga ringi käia ja teha nägu, et midagi pole kunagi juhtunud. Ma läheks pöördesse, ma vist oleks see, kes jooks end surnuks (juhul kui teisi lapsi poleks). Ma näen igapäevaselt mõnd peret, kus on vanemad lapse kaotanud ja ma ei suuda just mõista seda, et kui tugevad nad on olnud. Eks ma olegi selline liialt hingeline ja tundeline. Kui ma tunnen midagi, siis ikka korralikult. Olgu, näiteks oli laps. Ometigi igale inimesele võib olla erinev asi nii tähtis.

Selge, tundeline pool läbi. Võtame siis selle, et miks ei peaks narkomaan saama abi? Jah, ta on omale selle tee valinud, aga see tähendab, et ta peabki kaevama hauda ja jääb kogu võimalus elu muutmiseks ära? Jah, kole on neid vaadata ja häirivad ilmselt paljusid otse, aga miks vaja saata kohe SURMA? Miks ei võiks olla inimestel uusi võimalusi? Ma ei saa aru üldse, et kuidas on võimalik tahta kellegi surma või siis vaadakem asja niipidi, et kas meil ei läheks elu turvalisemaks, kui vajajad saabad abi ja sirguvad korralikeks töötavateks inimesteks. 

Ma olen kurb, et inimeste elud ei tähenda midagi. Olgu, ma pole kunagi surmaga suur sõber olnud. Ma kardan seda no nii meeletult. Mu lähedased saavad vähemalt selle võrra olla rahulikumad, sest lihtsalt niivõrd suure hirmu pärast ei suudaks ma end kunagi tappa. Ma ei karda seda isegi teadmatuse pärast, vaid pigem ma jääks igatsema kõike maiset ja ma tunnen, et ma pole valmis kellegagi hüvasti jätma, mis tõttu ma muidugi ka kardan surma teiste puhul. Kui ma olin noorem, siis sain üks õhtu kõne sugulase surmateatega, peale seda ma ei julge isegi telefonile vastata. 

Tagasiside

Ma juba varem rääkisin, et flippisin sünnitustoas ära. Nüüd mu eilseid karjeid kuuldes on see vist usutav juba? Nii palju kui ma kommentaare olen lugenud, siis paljud on selle ka välja toonud. Üks lausa pidas seda feigiks.. nagu jahh, mul polnud sünnitustoas ju paremat teha kui niisama täiest kõrist karjuda. 😄 Mul reaalselt järgmine päev kurk valutas sellest korralikult. Te nägite ühte lõiku, tegelikult kestis selline trall pea terve öö ja hommiku. Mingi hetkeni ma suutsin uutada, aga noo mida ma ikka vabandan. Ei tegelikult sünnitus oli kohutav kogemus, no see oli nii lappes kui sai ja peale neid räigeid piinu viidi mind ikka keisrile. Jah, lapse osas oli see variant parem, kuna protsess oli tegelikult ju juba alanud, mitte ei võetud teda tuimalt välja. Ometigi ma mäletan, et kui väga tahtsin surra. Naljakas on teistega isegi epiduraalist rääkida. Nii palju peavad seljasüsti kõige hullemaks ja kiidavad kuidas said puhata, mul oli vastupidi. Ma olin nii põrgulistes valudes, et see seljasüsti oli nagu sääsehammustus ja valusid see ära ei võtnud. Kes ei tea, siis keisrile läskin ma see tõttu, kuna teadmata põhjustel mul avatust ei tekkinud. 3,5cm oli terve aja. Just, 3,5cm ja ma möirgasin nagu metslane. Kirjutasin sünnitusest ka SIIN. Muidu üldiselt oli esimese saate kommentaare armas lugeda. Näis muidugi, et mis edaspidi saab, aga praegu oli täitsa tore. 

Nojaa, eks muidugi väikseid faktivigu esines. Põhiline küsimus mulle on kogu aeg, et: “Mis ajast sa õmbleja?”. Sessmõttes, et ma ju viimased kuud juba Raasiku konsumis ja võtetegi ajal ma ju tegelt õmbleja polnud. Eks selliseid pisiasju oli veel.

Negatiivsete kommentaaride poolelt olen lugenud, et kuidas inimesed ei jõua ära imestada, et mis tähelepanu vajadus meil on ja et see kõik siiski ju nii privaatne. Ma ei jõua aga ära imestada, et mis see nende asi on. Muidugi ma olen üritan jääda endale kindlaks, et ühelegi kommentaarile ei vasta, las kaklevad omette. Ometigi ma mõtlen, et mis see teise hinge närib, et kuidas keegi oma elu elab? Ja ilmselgelt igaühe arvamus privaatsusest on erinev. Eriti eilset saadet nähes, siis see oli no nii leebe, et mida üldse kisame? Ausalt öeldes ma näiteks kaamerat enamik ajast tähele ei pannudki. Mitte kedagi ei pannud. Seega ma ei saa öelda, et oleksin sellest ise ka trauma saanud. Üldse ma sain päris laheda kogemuse sellest võtteperioodist ning ma olen tõsiselt rõõmus, et mul on selliselt talletatud mälestused lapse sünnist. Kõige parem muidugi see, kuidas mõned kirjutavad, et me rüvetame nii ilusat asja nagu sünnitus. Ma ei tea, sorri noh. 😄

Järgmise lapsega ma muidugi sellist tralli enam ei tahaks. Ei ma pole rase, aga samas ilmselt see teine kunagi tulemata ei jää. Olgu, kui Raksu näitab kui kõva häält ta teha oskab, siis on küll tunne, et ei ühtegi beebit enam. Eriti nüüd viimased kaks päeva. Ragnaril tõusis palavik ja tuli nohu, ma ei tea kas sai külma või see hammastest (4tk tuleb hetkel üles). Eile oli eriti karm, kuidas ta ainult kisas. Mul oli lapsest nii kahju. Ma ei jõudnud ära imestada, et kuidas me esimesed 3-4 kuud ellu jäime, sest esimesed kuud ta meil ainult selline oligi. Gaasid ja värgid. Ta ainult kisaski ja ei maganud üldse.